Mai

2019

Ja naised ütlesid üksteisele: „Kes küll veeretab meil kivi hauakambri ukse eest ära?” Ja üles vaadates nägid nad, et kivi oli ära veeretatud. Aga see oli väga suur.“ Mk 16,3–4

Hea lugeja!

Ülestõusmispühade eriline rõõm ja pidulikkus on selleks korraks raugenud. Maikuuga oleme jõudnud aega, kus argielu rutiin kipub võimust võtma ja rõõm ning tänu asenduvad aegamööda mure- ja rahulolematuse koormaga. Kas see peab nii olema?

Minu jaoks on Jeesuse Kristuse ülestõusmispühad ja sellele järgnev aeg lahutamatult seotud raske kiviga, mis veeretati Jeesuse surmapäeval kaljuhaua ette. See kivi on võimas sümbol: pidi see ju takistama inimeste teed Jeesuse juurde. Pärast Jeesuse vangistamist ja piinarikast surma olid Jeesuse jüngrid, sõbrad ja lähedased täidetud kahtluste, hirmu ja ahastusega, mis koormasid raskete kividena nende südameid. Kas see tunne on ehk meilegi tuttav?

Meil kõigil on omad kivid, mis meid rõhuvad; kivid, mida meil on raske endaga kaasas kanda; kivid, mis moodustavad müüri meie ning Jumala ja ka kaasinimeste vahele. Kuidas tulla toime kividega, mis meid koormavad? Meenutame evangeeliumitekste Jeesuse ülestõusmisest. Matteuse evangeeliumi järgi tuli ingel ja veeretas kivi haua ukse eest ära. Tee Jeesuse juurde on jälle avatud. Ingli sõnum oli lihtne, ent rabav: Jeesus elab!

Kivi haua ees ei olnud tee lõpp. Jumal suudab teha palju enamat, kui me usume ja loodame. Ta suudab kõrvale nihutada kivid ka meie hingest. Ta suudab ja ta tahab seda teha, et meie hinge täidaks ülestõusmise ja lunastuse valgus. Äsja tähistatud ülestõusmispühad tähendavad, et kivi haua eest on ära veeretatud, tee lunastusse on vaba. Keegi meist ei pea enam nõrkema oma koorma all, vaid võib oma südames olla vaba patust ja surmast.


Andres Saumets,

juhatuse esimees



Tagasiside

Email again: