„Taaveti printsiip“ Elva koguduse suvelaager 2014

Andres Saumets

Kujutagem  endale ette kahe noore ja eduka mehe duelli kohvikulaua ääres. Kaks silmapaari põrnitsevad üksteist. Viimaks tõmbab üks meestest välgukiirusel põuetaskust kolm fotot ja lööb need enda ette lauale: minu auto, minu maja, minu paat. Teine mees naeratab enesekindlalt ja annab vastulöögi. Ka tema näitab kolme pilti: tema auto, tema maja ja tema paat. Ja ennäe – tema maja on suurem ja uhkem, tema autol on rohkem hobujõude ja laiemad rehvid, tema paat on lausa luksusjaht. Nõrgem on lolliks tehtud, tugevam ja elus edukam võidab duelli. Niipalju ühest suure panga poolt tellitud reklaamiklipist, milles kujutatakse tänapäeva mehi ja nende unistusi. [Pank loomulikult pakub lahkesti võimalusi neid unistusi tõeks teha...] Ürgne unistus olla suur, tugev, rikas ja võimas – sellest unistavad kõik mehed – või nii vähemalt üritatakse meile selgeks teha. Üks tuntud saksa rocklaulja Herbert Grönemeyer küsib laulus „Mehed“ ühe küsimuse: „Millal on üks mees õieti mees?“ Vastuseks võiks pakkuda terve rea klišeesid: siis, kui ta ei näita välja nõrkusi, kui ta suudab ennast tunnete vastu kaitsta, kui ta näitab kõigile oma tugevust ja suudab oma konkurendid üle trumbata. Aga kas mehed on tõepoolest sellised?
Taaveti ja Koljati lugu on klassikaline meestelugu. Lugu meeste kahevõitlusest, mille taustal on sõda ja häving. Tüüpilised meesteteemad! [Mul on kolleeg, ohvitserist romaanikirjanik, kes enda sõnul kirjutab „meestekaid“: tema paksudes ajaloolistes raamatutes möllavad mehelikud „väärtused“ - uhkus, füüsiline jõud, ihad, raev, kättemaks... Detailsed võitluskirjeldused, kes kelle käe läbi ja kuidas piinarikkalt sureb, täidavad kümneid lehekülgi.] Taaveti ja Koljati lugu näid esmapilgul samuti tüüpilise „meestekana“. Aga kes sellesse loosse rohkem süveneb, avastab üllatuseks, et selles loos keeratakse harjumuspärased ettekujutused meestest pea peale. Sellest loost võib avastada Jumala, kes ei kiida heaks tavapärast ülistuslaulu mehelikust tugevusest – võib leida koguni suure Jumala, kes teeb end väikeseks, et nõrkadele ja abivajavatele inimestele lähemal olla.

Me kõik oleme juba tuttavad 1. Sm 17 peatükis jutustatud looga, kuidas see maailma ajaloo üks kuulsamaid vastasseise tekkis. Kaks meest seisavad vastastikku. Ebavõrdsemat duelli on raske ette kujutada. Ühel pool täismeheeas hiiglasuur musklimägi, pealegi hambuni relvastatud. Tõeline Terminaator – et Koljati kasvust veidi paremat ettekujutust saada, võite ette kujutada musklis märulinäitlejat Arnold Schwarzeneggerit ja lisada tema kasvule veel meetrijagu juurde. Teisel pool poisiohtu kena välimusega nooruk, ilma nähtavate meheliku jõu tunnusteta, kelle ainsaks relvaks on ling ja mõned kivid. Koljat oli teenitult vilistite esivõitleja: ainuüksi tema välimus ja relvastus ajas Iisraeli mehed põgenema. Temas oli ka tubli annus ülbust: ta oli alati oma vastaseid mõnitanud ja endast nõrgemate üle naernud, sest ta oli täis enesekindlust, et temale väärilisi vastaseid lihtsalt pole olemas. Koljat on selline arhailine mehetüüp, kes on tänaseni ellu jäänud. Me tunneme teda hästi. Koljat – see on väike lasteaiapoiss, kes karvevalil riietab ennast kõige meelsamini püstolikangelaseks kauboiks või rüütliks või musklitega Supermaniks. Koljat – see on kõiki häiriv koolipoiss, kes vahetunnis meelsasti teisi rusikatega togib, nõrgemaid kiusab ja õpetajate abitu jõuetuse üle irvitab. Täismehe eas püüab see Koljat käituda naistega – aga ka endast nõrgemate meestega - võimalikult macholikult ja näidata kõiges oma üleolekut. Koljat seisab alati tugevate ja võitjate poolel, äris on ta halastamatu nagu hai ja poliitikas paksu nahaga nagu ninasarvik. Jõusaalis treenib ta oma muskleid, mida siis rannas nõrgukestele igal sammul demonsteerida. Koljat arvab, et ta peab olema perfektne oma välimuses, et inimeste poolehoidu saavutada. Meelsasti jutustab ta kõigile, kui vinge tüüp ta on. Nüüd te ehk ütlete: see on ühe nõrga ja kadeda mehikese kiuslik jutt. Tõesõna, mul ei ole midagi selle vastu, kui meestes on tugevust ja kui mehed saavutavad oma argipäevas väikesi võite: mehed lihtsalt vajavad aeg-ajalt seda tunnet: ma olen milleski hea, või veel parem – ma olen milleksi parim!

Kuid „Koljati printsiip“ ei ole jätkusuutlik. Panustamisel üksnes välisele jõule ja võimule ei saa olla tulevikku. See teeb ühel hetkel haigeks ja on viimaks lausa surmav. Koljati tohutu kiiver, tema soomusrüü, mis kaitses teda nii relvade kui igasuguste inimlike tunnete eest – see kõik on tegelikult naeruväärne. Liiga raskepärane, liiga suuremõõduline, et elu võitlusplatsil edukalt ringi liikuda. [Keskaegsesse sõjapidamisse tõid suure pöörde Inglise vibukütid. Seni peeti rasketesse raudrüüdesse peidetud ratsatüütleid võitmatuteks – keskaja „tankid“ - kellel ei olnud lähivõitluses vastaseid peale teiste rüütlite. Kuid siis tulid ajaloo areenile vibukütid, kes turvalisest kaugusest lasid osavalt rüütlite pihta oma nooled, mis tungisid läbi turvise ja kukutasid võitmatud rüütlid sadulast. Vibukütid põhjustasid omal ajal tõsist poleemikat – sellist sõjapidamist peeti rüütlite au solvavaks ja ebaväärikaks...

Tulles tagasi Koljati ja tema suhtumise juurde: see on väga vaevarikas, kui peab inimestele kogu aeg näitama, kui hea ja edukas ollakse. Grönemeyer ütleb oma laulus (vaba tõlge): „Meestel on musklid, mehed on hirmus tugevad, mehed suudavad kõike, mehed saavad infarkti...“ Mõni  mees märkab tõepoolest seda alles siis, kui tema karjääriredelil pulk murdub ja ta infarktiga haiglasse satub. Koljat pingutab kergesti üle – tugevuse ja edukuse kultus viib pikemas plaanis surmaga silmitsi. Seda tuleb meil tunnistada, kui me piibliloo lõppu tõsiselt võtame.

Kuidas siis saaks Koljatit päästa enneaegsest lõpust elu võitlusväljal? Need on just tema alahinnatud vastase omadused, mis võiksid teda päästa. Kuid oma pimeduses ei tunne Koljat ära Taaveti varjatud tugevusi. Taavet, nooruke karjus Betlemmast, astub julgelt võitlusse. Aga ta keeldub võitlust pidamast tavapäraste vahenditega. Ta keeldub Sauli pakutud soomusrüüst, kiivrist ja mõõgast, sest need on talle harjumatud. Ta ei mängi kaasa selles jõukultuse mängus. Ta ei taha olla kangelane, kuid just seepärast ongi ta seda. Pange tähele – Taavet üksnes ei räägi, vaid ta ka tegutseb. Ta üksnes ei mõtle ega ärple niisama, vaid ka asub rünnakule. Taavet ei vaata üksnes välisele. Ta on väike, aga seda liikuvam ja kiirem. Tema tugevus on vastast üllatada (sõjanduses kasutatakse tänapäeval mõistet „strateegiline üllatus“). Ta võtab oma karjasekepi, mis Koljatit ärritab („Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga?“), valib mõned siledad kivid, pistab need pauna ja võtab kätte lingu. Karjasena on see ling talle ja karjale alati kaitset pakkunud, võime piiblitekstist lugeda. Ta on varem niimoodi saanud jagu nii lõvist kui karust. Nagu öeldakse, läks õnneks... Ent siiski - kui me loo lõppu ei teaks, tuleks meil tema pärast tõsiselt muret tunda. Ebavõrdsemat vastasseisu on raske ette kujutada ja inimlikult oleks selles võitluses küll raske Taavetile panuseid teha. Kuid lugu jutustab meile midagi mõistetamatut: poisike tapab kiviga täisrelvastuses hiiglase. [Siinkohal meenub mulle tuntud filmikangelane Indiana Jones, kes ühes järjekordses seikluses seisab vastamisi hirmuäratava hinduga, kes teda suure mõõgaga ründab. Jones võtab seepeale rahulikult oma revolvri ja laseb kurikaela lihtsalt maha...]

Taaveti printsiip osutub võidukaks. Taavet elab sisemisest jõust. Temas põleb usk elavasse Jumalasse. Piiblis on öeldud, et Taavet läks võitlusse vägede Issanda, Iiisraeli väehulkade Jumala nimel. Jumal ei ole nendega, kes omaenese väes hiilgavad. Taaveti lauludekogus (20. laul, „Palve võiduks“ on see kogemus kokku võetud sõnadega: „Nüüd ma tean, et Issand päästab oma võitud mehe; ta vastab temale oma pühast taevast oma parema käe vägeva abiga. Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime. Nemad vaaruvad ja langevad; meie aga tõuseme ja seisame püsti.“ [Mulle isiklikut on sellel Taaveti mõttel väga oluline tähendus: 28 aastat tagasi seisid mul ees ülikooli sisseastumiseksamid ja läbida tihe konkursisõel, Mul tuli täita üks tingimus – kirjutada sisseastumiskirjand hindele 5, mis oleks mind vabastanud edasistest eksamitest. Olin just paar päeva enne eksamit saanud kristlaseks ja usaldasin oma eksami palves Jumala kätte. Kirjandi kirjutamise hommikul otsisin juhatust Piiblist ja „näpu alt“ sain just eelpool nimetatud kirjakoha, mis mind tõeliselt julgustas. Sain julgust tunnistada sissestumiskirjandis ka oma usust – valisin endale teema „Milleks on vaja kultuuri järjepidavust“ ja võisin kirjutada kristliku kultuuri ning väärtuste heast mõjust inimkonna ajaloole – ja seda „sügaval nõukogude ajal“... Igatahes peeti mu mõttearendust hinde 5 vääriliseks ja mu usk Jumalasse sai imeliselt kinnitust. Sellest ajast on see psalm mind ikka raskustes kosutanud.]

Jumal valib endale eesvõitlejaks väikese, silmatorkamatu – noore Taaveti, keda inimlik loogika poleks sellele kohale kunagi valinud. Tema enda vanem vend Eliab vihastas ja nimetas teda ülbeks, kui kuulis, kuidas Taavet inimesi Koljati kohta küsitles. Ka tema suhtus oma nooremasse vennasse üleolevalt, sest inimesed oleksid ehk hakanud küsima, miks peaks võitlusse minema kõige noorem vend, kui peres on temast vanemaid ja tugevamaid mehi. Igatahes teeb Eliab omalt poolt kõik, et Taavetile koht kätte näidata. Aga Taavet usaldab end täiesti Jumala väe hoolde. Kui Koljat langeb, vaatavad kõik imestusega Taavetit: mis vägi temas peitub? Kust see küll tuleb? Me näeme, et Taavet on täiesti uut tüüpi mees. Ta näitab oma mehelikkust väljaspool kehtivaid klišeesid. Tema tugevuseks on mittekonventsionaalne võitlusmeetod. Taavetiga koos võidab visioon toore jõu. Usk võidutseb mõistusega arvestatava üle. See piibellik meestelugu ei lase hiiglasel enam ühtegi võitu saavutada. Ma usun, et see lugu on meile jutustatud selleks, et anda meis peituvale Koljatile võimalust järelemõtlemiseks, et ta paneks oma soomusrüü ja mõõga maha enne kui on hilja, et „ta ei usaldaks hobuseid ega vankreid“, vaid üksnes Jumalat. Ühtlasi äratab see lugu meis Taaveti. See lugu aktiveerib meis julguse ja aitab hirmuga toime tulla. See lugu annab meile tugevust julgelt vastu astuda nendele hiiglastele, kes meid ümbritsevad. Selleks hiiglaseks võib olla näiteks raske otsus, mille ees me seisame. Selleks võib olla raske eksam või kõnelus mõne vaenuliku inimesega, mida oleme muudkui edasi lükanud, raske haigus, millest tuleb läbi minna või sassiläinud inimsuhted, mille klaarimiseks meil julgust napib. Need hiiglased langevad, kui me usume nagu Taavet.

Tuleb tunnistada, et Taaveti ja Koljati lugu ei ole mingi loodusseadus, mis peab alati ühtmoodi toimima. Ka Taaveti edasine elu näitab, et on hetki, kus ta jääb kaotajaks, sest on jätnud oma tegemistes Jumalaga arvestamata. Ka elu meie ümber näitab et veel võidutsevad suured  ja tugevad tihti väikeste ja nõrkade üle. Nad kasutavad oma mõjuvõimu, sõjalist jõudu ja raha ning õpetavad väikestele, et nad on tõepoolest „väikesed ja nõrgad“. Kuid hiiglased meie ümber ja suured hirmud meie sees muutuvad väiksemaks ja kaotavad oma väge, kui me küsime, kelle käes on tegelik võim? Kelle käes see siis on? Üksnes Jumala ja mitte inimeste käes. Seda näitab meile see vana lugu. Jumal valis Taaveti ja sellest hetkest alates ei olnud Koljatil enam ühtegi võimalust tema vastu. Taavet ütleb 27. psalmi alguses: „Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?“ Olla mehelik, nagu Taavet seda näitab, tähendab täna: ära tee nägu, nagu oleksid sa üle kõikidest oma hirmudest. Mehelikkus Taaveti mõttes tähendab täna: lõpeta teiste ees perfektse inimese mängimine, Jumal on sind valinud nende puudustega, mis sul on, sa ei pea ega saagi tema ees midagi varjata ja ennast tegelikkusest suuremaks teha. Mida rohkem sa Jumalat usaldad ja temale endas väge annad, seda vähem pead sa oma elus „tugevat tüüpi“ mängima. Usk Jumalasse vabastab sind sellest. Jumal on sulle oma jah-sõna öelnud, sind akstepteerinud ka koos sinu nõrkustega. Ja need arvatavad nõrkused võivad olla koguni need, mis sind elus võidule aitavad. Mehelik olla tähendab seda, et ma ei pea tegema kõike, nagu oleks ma Jumal. Mehelik olla tähendab lasta Jumalal olla Jumal. See tähendab usaldada teda, suurt Jumalat, kes tegi end Jeesuses Kristuses väikeseks, et kohtuda inimesena meie, inimestega, nii meeste kui naistega. Mõelgem siinkohal sellele, mida Jesaja annab edasi Kristuse kohta 53. pt-s: „Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast.“ Jumal ei ole keegi, kes tahaks meelsasti olla suur ja hirmuäratav nagu Koljat, pigem on ta keegi, kes tahaks olla väike nagu Taavet. Ta tunneb sümpaatiat nõrkadega nagu Taavetiga meie loos. Jumal on abivajajate poolel, kes suudavad öelda vaid seda, et nad ei saa oma jõuga enam edasi. Neid aitab Jumal meelsasti, nende poolel asub ta võitlema, aidates neid argipäeva võitlustes. Ärgem siis unustagem, et meil on tegemist Jumalaga, kui Taaveti printsiip meis kasvab. Jumala kaitse ja õnnistuse all võime me kõik hiiglasele vastu astuda. Mitte välise jõu ja vägivallaga, vaid Jumala väes. Ja seepärast ei ole see vana lugu Taavetist ja Koljatist üksnes meestele mõeldud, vaid üleskutse meile kõigile: „Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks!“ (1Kr 16,13).  
AAMEN